Juba 1873. aastal, 19. sajandi lõpus, lõi inglane Robert Davidson maailma esimese praktilise elektrisõiduki. See oli üle kümne aasta enne bensiini - mootoriga autosid, mille leiutasid Germans Gottlieb Daimler ja Karl Benz.
Davidsoni elektrisõiduk oli 4800 mm pikk ja 1800 mm laiune kaubaveok, mille toiteallikaks oli primaarne aku, mis koosneb rauast, tsingist ja elavhõbedasulamist, mis reageeris väävelhappega. Seejärel, alates 1880. aastast, kasutati laetavaid sekundaarseid akusid. Üleminek primaarsetele akudele tähistas sel ajal elektrisõidukite olulist tehnoloogilist läbimurret, suurendades märkimisväärselt nõudlust. 19. sajandi teiseks pooleks olid elektrisõidukid muutunud transpordi klambriks, tähistades olulist peatükki transpordi ajaloos. 1890. aastaks olid elektribussid Prantsusmaa ja Londoni tänavatel. Sel ajal oli sisepõlemismootori tehnoloogia üsna mahapoole, põhjustades lühikese vahemiku, sagedasi jaotusi ja keerulisi remonditöid. Elektrisõidukid pakkusid siiski eeliseid, näiteks hoolduse lihtsust.
Euroopas ja Ameerika Ühendriikides jõudsid elektrisõidukid haripunkti 19. sajandi lõpus. Aastal 1899 määras prantslane Caument Guinet rekordi 106 km/h tagumises - ratas - draivi elektriauto, mida toidavad 44kW kahekordsed elektrimootorid.
1900. aastal oli Ameerika Ühendriikides toodetud autode hulgas 15 755 elektrilist, 1684 auruga - toiteallikaks ja ainult 936 bensiini -. 20. sajandisse sisenemine koos sisepõlemismootori tehnoloogia pideva edenemisega tutvustas Ford Motor Company 1908. aastal mudelit T. Bensiini - toitega autode masstootmine viis kokkupanekuliinidel bensiini - autodega laialdase populaarsuseni. Järelikult kõrvaldati Steam - võimsusega autod ja elektriautod nende tehniliste ja majanduslike jõudluse puuduste tõttu ajaliselt halastamatult, viimane aga keeldus.